Kui Allikale jõudsime, ei olnud metsa ääres olev saun lihtsalt üks hoone nimekirjas. Ta oli koht, mille juures jäi esimese asjana silma, kui tihedalt loodus temaga koos elab. Sõnajalad, noored puud, vari ja sindelkatus ei moodusta kujundust — nad on päris olukord.
Taastamisest rääkides on lihtne näidata ainult järgmist tulemust. Meile on sama tähtis jätta alles algus. Pärast on võimalik võrrelda mitte üksnes seina või katust, vaid seda, kuidas valgus õuel muutus ja kas koht jäi iseendaks.
Sauna lugu ei ole veel suur enne-ja-pärast lugu. Praegu on see vaatamise ja tundmaõppimise lugu: kus hoone kohtub maaga, kuidas palk ja kivi vananevad ning mida ei tohiks kiire remondiga ära kaotada.
Sellepärast on foto siin päevik, mitte reklaam. See ütleb lihtsalt: nii nägi see nurk välja ühel augustipäeval, enne kui järgmine päris muutus selle loo juurde tuleb.
Madal palksein, sindelkatus ja varju jääv õu teevad sellest vaikse suvevaate. Midagi ei ole vaja juurde panna — koht ise hoiab pilku.
Enne suuremaid töid on hea selliseid hetki alles hoida. Hiljem on näha, kuidas valgus, rohi ja hoone ümberringi muutuvad.