Kolm taru ei tee talust korraga mesinduskeskust. Nad teevad midagi palju lihtsamat: annavad õuele rütmi. On päevi, kui seal käiakse vaatamas, kuulamas ja hoolitsemas; on päevi, kui nad on lihtsalt vaikselt olemas.
Allika taastamine ei tähenda meie jaoks üksnes vanade seinte korda tegemist. Koht muutub elavaks siis, kui seal tekivad harjumused. Aed, tarud, tee ukseni ja tööriist, mis on õigel kohal — need on väikesed asjad, kuid just neist koguneb kodu.
Tarude juures on hea meeles pidada, et loodus ei ole siin dekoratsioon. Töö käib oma hooaja järgi ja nõuab tähelepanu. Pilt ei näita kogu seda tööd, kuid jätab alles ühe punkti, kust lugu edasi kasvab.
Kui mõni tulevane foto tuleb samast nurgast, ei pea see tõestama suurt muutust. Piisab, kui näeme, kuidas Allika õu on tasapisi oma rütmi tagasi saanud.
Puit, tumedad kaaned ja rohune õu — pildis on rahulik tööpäev, mitte lavastus. Tarud kuuluvad lihtsalt selle suve Allika juurde.
Nende kõrval tundub maja, aia ja metsa lugu terviklikum. Igal nurgal on oma töö ja oma aeg.
← Taastamise päevik