Mitte pealekaebajad, vaid mälujuhid: kes rääkis uurijatele Allikast ja kui palju neid uskuda
Allika, Tärklase ja Karjaste lühikeste kaartide taga on Oandu inimeste hääled, kogujad ja arhivaarid. Uurime, kes oli keelejuht, miks anti kohanimed teadusele, mis inimesi võis ajendada ning miks tuleb hinnata iga väidet, mitte inimest tervikuna.
Kuidas inimese mälust sai arhiividokument
Sõna „informant“ võib tänapäeval kõlada kahtlaselt, justkui räägiksime salajasest teabeandjast. EKI sedelite puhul tuleb see aga välilingvistikast. Eesti sõna keelejuht on täpsem: kohalik inimene juhib uurija selleni, kuidas oja, niitu, teed või talu kutsusid need, kes elasid sealsamas.
Allika loos on erinevus otsustav. Neid sedeleid ei tehtud poliitilise lojaalsuse kontrolliks ega maa konfiskeerimiseks, vaid nimede ja kõne säilitamiseks. Seepärast võib väike kaart teada midagi, mida katastris pole: õue rahvapärast nime, vana sepameest või seda, kummal pool jõge asus kadunud maja.
Suuline tunnistus ei muutu eksimatuks, kui see arhiivi jõuab. Üks inimene meenutab, teine küsib ja lühendab vastust, kolmas loeb hiljem käekirja. Seetõttu ei hinda me inimest sildiga „usutav“ või „ebausutav“, vaid küsime iga väite puhul: mida ta sai teada, kui kaua oli sündmusest möödunud ja kas teine allikas kinnitab seda.
Neli rolli: keelejuht, koguja, korrespondent ja arhiiv
Keelejuht elas paigas või valdas hästi selle murret. Tema oli häälduse ja kohaliku mälu esmane allikas. Koguja küsitles ja kirjutas vastused üles. Korrespondent saatis teadusasutusele materjali pikema aja jooksul. EKI omakorda säilitab, kirjeldab ja digiteerib sedelid; arhiiv annab meile ligipääsu, kuid pole ammust sündmust ise näinud.
EKI juhendi järgi võis keelejuhisedel sisaldada nime, vanust või sünniaastat, päritolu, haridust, ametit, vanemate päritolu, elukohti ja murdeoskust. Iga sedel ei ole sama täielik, kuid teaduslik mõte on selge: peab teadma, kust inimene oma kohaliku keele tundmise sai.
Kaardi sees nimetatud isik on veel eraldi roll. Allika sedelil on E. Tärküll, käsitööline ja sepp. Temast räägitakse; see ei tõenda, et tema rääkis kogujaga, ning kindlasti mitte seda, et ta oli maa juriidiline omanik.
Alma Tärno: Allikale lähim tuvastatud kohalik hääl
12. juuli 1968 sedelil „5 Allika talu“ on nimi Tärno. EKI ametlik murdeülevaade nimetab Oandu Alma Tärnot Lüganuse üheks oluliseks keelejuhiks ning tema kõnet on säilinud 7 tundi ja 10 minutit. See ei ole juhuslik nimi serval, vaid kohaliku keelemäluga seotud inimene.
Ometi jääb üks samm tegemata: üks skann ei näita kogu küsitlussituatsiooni. Tärno allkiri ja arhiivi kirje seovad lehe tugevalt Alma Tärnoga, kuid ei lahenda lõplikult, kelle käsi kirjutas iga lause või mida allkiri kogu sisekorras tähistas.
Sisu saab hinnata eraldi. Sedel asetab Allika jõest itta, nimetab seda varasemaks taluks, viitab mõisamaale ning seostab paiga sepp E. Tärkülliga. Jõeorientiir on kontrollitav ja erineb Karjaste maja sedelist, mis paigutab teise objekti jõest läände.
Aino Källo ja B. Brambat: vestlusest sai kogu
Aino Källo ei olnud üks juhuslik küsitletu, vaid korrespondent. Lüganuse ülevaade seob temaga 1598 lehekülge ja 15 487 sedelit ning kataloog omistab talle 1968. aasta 811 kohanimega kogu, milles on Oandu. Maht näitab süstemaatilist tööd, kuid ei kaota vajadust iga sedelit kriitiliselt lugeda.
B. Brambat on 1948. aasta kogu tiitelsedelil: 683 sedelit Maidla vallast. Seal on Allika, Tärklase ja eraldi Allika/Lipu liin. Näidatud sedelitel konkreetse kohaliku keelejuhi nime ei ole, seega teame koguja, kuid mitte tingimata nende sõnade algset ütlejat.
Kogenud koguja parandab tavaliselt kirje struktuuri: koht, objekti liik ja nimevariandid saavad järjekindla kuju. Sisu võib siiski sõltuda ühe inimese mälust, küsimuse sõnastusest ja sellest, mida kirjutaja otsustas lühendada.
Miks nad seda tegid — ja mida me motiivist ei tea
Kartoteegi eesmärk on nähtav: talletada rahvapärased kohanimed, hääldus ja murdesõnad enne nende kadumist. Keeleteadlasele on see kõneainestik, ajaloolasele inimliku maastikukasutuse kaart ja järeltulijale vahel ainus jälg nimest, mis registrisse ei jõudnud.
Isiklik motiiv võis olla soov aidata, kodukoha uhkus, usaldus koguja vastu või kaduva mälu hoidmine. Korrespondent võis pidada kogumist tähtsaks kultuuritööks. Need on mõistlikud seletused, kuid ilma kirja, päeviku või intervjuuta ei ole need ühegi inimese kohta tõestatud faktid.
Sedelid on aastatest 1948 ja 1968, Nõukogude Eestist. Seda konteksti ei pea varjama, kuid seda ei tohi muuta tõendita vandenõuks. Leitud lehed kuuluvad keele- ja kohanimekogusse; neil pole poliitilise ettekande, lojaalsushinnangu ega operatiivülesande tunnuseid.
Kui palju uskuda: hinnakem väidet, mitte inimest
Kõige paremini vastab sedel küsimusele „kuidas seda paika kutsuti?“. 1948. aasta vastastikused Allika ↔ Tärklase viited on tugev tõend nimede seosest kohalikus kõnes. Eraldi Allika/Lipu sedel on sama tähtis, sest takistab kõigi kokkulangevuste ühendamist üheks mugavaks taluks.
Kasulikud on ka suhtelised orientiirid, nagu jõe pool või mõisamaa. Need pole koordinaadid, kuid neid saab kaartidega võrrelda. Nõrgem on aastakümnete tagune mälestus inimestest ja kuupäevadest: 1968. aasta meenutus Karjaste majast 1922. aastal on väärtuslik otsinguvihje, mitte lõplik elanike nimekiri.
Omandi tõendamiseks sobib sedel halvasti. Sõnad „sepp E. Tärküll“ Allika juures näitavad tugevat kohalikku seost, kuid ei ütle, kas ta elas, rentis, töötas või omas seal maad. Selleks on vaja kinnistusraamatut, ostu- või renditoimikut või muud õiguste fikseerimiseks loodud dokumenti.
Nii ei teki umbusk, vaid täpne usalduse mõõt. Võtame sedelit tõsiselt selle eesmärgi piires, otsime sõltumatut kordust ja jätame tühja koha sinna, kus allikas vaikib. Nii saab kellegi mälust kontrollitav Allika ajalugu, mitte valmis legend.
Uurimuses osalenute kaardid
Need ei ole aususe hinded. Iga kaart näitab rolli, allika tugevust ja piiri, millest üle minna ei saa.
Alma Tärno
Arhiivis 7 t 10 min kõnet- ✓
- Ametlikult nimetatud oluliseks Oandu keelejuhiks.
- ≈
- Eriti väärtuslik häälduse, kohanimede ja ruumimälu jaoks.
- !
- Iga Tärno allkirjaga sedeli täpne roll vajab seansiandmete kontrolli.
Aino Källo
1598 lehekülge · 15 487 sedelit- ✓
- Kogus süstemaatiliselt Lüganuse materjali, sh Oandust.
- ≈
- Kogemus toetab kogu järjekindlat vormistust.
- !
- Ta võis üles kirjutada teise inimese mälu; maht ei muuda iga detaili eksimatuks.
B. Brambat
683 Maidla valla sedelit- ✓
- Tiitelsedel nimetab otseselt koguja ja aasta.
- ≈
- Kogu fikseerib Allika ja Tärklase vastastikused nimevariandid.
- !
- Näidatud sedelid ei nimeta kohalikku inimest, kes vormid ütles.
E. Tärküll
Käsitööline ja sepp- ✓
- 1968. aasta mälukirje seob teda Allika ja Karjaste majaga.
- ≈
- Tugev kohalik biograafiline jälg ja hea otsingusuund.
- !
- Pole tõendatud kui keelejuht, nime autor või Allika juriidiline omanik.
Mida sedel kinnitab ja kust algab uus kontroll
Allika või Tärklase vorm oli kogumise ajal kohalikus kõnes.
Nime etümoloogia ja esmakasutuse aeg.
Suhteline orientiir: jõe pool, naaberkoht või mõisamaa.
Koordinaadid, katastripiir ja samasus tänase maatükiga.
Nimi oli kohalikus mälus paiga või objektiga seotud.
Elamise laad, sugulus, kuupäevad ja katkematu elulugu.
Sedel aitab valida, keda maatoimikutest otsida.
Omandiõigus, rent ja maa ülemineku kuupäevad.
Materjali koguti keele- ja kohanimearhiivi jaoks.
Iga osaleja isiklik põhjus ilma kirja, päeviku või intervjuuta.
Keeleteaduslikus välitöös on informant ehk keelejuht kohalik kõneleja, kes annab edasi nimesid, hääldust ja teadmisi paikadest. See ei tähenda poliitilist informaatorit ega salajast kaastöötajat.
EKI murdearhiivi ametlik ülevaade nimetab Oandu Alma Tärnot üheks Lüganuse tähtsamaks keelejuhiks: tema kõnet on säilinud 7 tundi ja 10 minutit. Oandu Armilde ja Ruuben Soolepilt on veel 5 tundi salvestisi.
Kogude kataloog omistab B. Brambatile 1948. aasta Maidla 683 sedeliga kogu, milles on ka Oandu, ning Aino Källole 1968. aasta 811 kohanimega kogu, kus on samuti Oandu. Murdearhiivi ülevaates on Källo korrespondent, kellelt on Lüganuse kohta 1598 lehekülge ja 15 487 sedelit.
1948. ja 1968. aasta sedelid tõendavad Allika ja Tärklase nime kohalikku kasutust ning ruumilisi orientiire. Need ei ole kinnistusraamat ega tõenda Eduard Tärkülli omandiõigust või tänase katastriüksuse samasust.
Sedel on ühistöö tulemus. Kohalik inimene annab mälu ja keele, koguja surub vestluse lühikeseks kirjeks ning arhiiv säilitab ja digiteerib selle. Igas lülis võib tekkida viga, mistõttu on allikakett tähtsam kui ühe nime veenvus.
Projekti üldine eesmärk on dokumenteeritud: säilitada kohanimed, hääldus ja murdekeel keele- ning ajaloouurimise jaoks. Üksikisiku soov aidata, kodukoha uhkus, usaldus koguja vastu või kaduva mälu hoidmine on võimalikud, kuid päeviku või intervjuuta siiski oletused.
Sama nime kordumine sõltumatutes sedelites tugevdab väidet kohaliku nimekasutuse kohta. Ent 1968. aastal meenutatud 1922. aasta sündmuse täpsust tuleb ikkagi kontrollida sündmusele lähemal koostatud dokumendiga.
1968. aasta Allika sedelil on Tärno allkiri ning arhiiv nimetab eraldi Alma Tärnot Oandu oluliseks keelejuhiks. Üks skann ei võimalda siiski lõplikult omistada iga rida ega eristada rääkija ja kirjutaja kätt.
Näidatud 1948. aasta Allika ja Tärklase sedelitel ei ole loetavat konkreetse keelejuhi tähist. Koguja B. Brambat on teada, kuid nende kahe nime edastanud kohalik hääl jääb seni nimetuks.
Alma Tärno, Aino Källo ja teiste vestluspartnerite isiklik motiiv ei ole leitud allikates kirjas. Me ei omista neile poliitilist ülesannet, rahalist kasu ega romantilist missiooni ilma eraldi tõendita.